Lugesin EPL-st järjekordset kolonel Kunnase artiklit, kus ta toob välja üsnagi selgel- ja otsesõnaliselt meie riigikaitse puudujäägid just NATO-ga seoses ja poliitbroilerite tahtmatusest tulenevalt.
Toetan kahe käega Kunnase seisukohti ja leian, et sellise stagneerumise tagajärjed võivad üsna lähedases tulevikus saada äärmiselt saatuslikeks.
Lähtuvalt sellest kutsuksin foorumlasi üles, mitte irisema tegemata jätmiste põhjuste ja põhjustajate osas sest Kunnas on need väga selgelt ja arusaadavalt juba esitanud vaid pakkuma välja omapoolset nägemust, kuidas võiksime eelkõige meie ise antud olukorda muuta ja kuidas saavutada seda, et meie kaaskondlased ei suhtuks negatsiooniga EESTI riigikaitsesse ja selle arendamisse pandud ressursside ja vahendite kulukusse.
Eriti jäi mulle silma ja meelde just näide verekümnise kohta, mida oleme pidanud loovutama selleks, et tõestada oma liikmelisuse tõsiseltvõetavust NATO koosseisus.
Siit ka küsimus ning mõtlemisaines kõigile kellele on tähtis Eesti maa ja meie omariiklus, kas ikka oleme enestele teinud selgeks, mida võib meilt nõuda vastupanuta loobumine ja kas oleme ise valmis maksma verekümnist nende ideede saavutamiseks ja alalhoidmiseks.
artikkel ise siin:
http://www.epl.ee/?arvamus=429129