Rahvusliku Liikumise poolt sai tänagi viidud leinakimp pommiohvrite matmispaigale Siselinna kalmistul.

Olen Excubitorise jutuga täiesti nõus.
Aga see ei tähenda veel seda, nagu ei peaks Eestil olema hästi tugevat õhutõrjet.
Õhutõrjesuurtükk maksab kordades vähem kui sõjalennuk ning korralikul hulgal õhutõrjerelvi ja nende laskemoona osta oleks Eesti-suguse väikeriigi kaitse-eelarvele täiesti taskukohane. See, et seda seni pole tehtud, on aga riigi julgeoleku seisukohast lausa kuritegelik.

Leian, et tänasel leinapäeval sellest rääkida on vägagi ajakohane - selleks, et vältida märtsipommitamise-laadsete sündmuste kordumist. Põhieesmärk on ju ikkagi välja rabelda ohvriseisundist, vabaneda ohvri mõttelaadist ja saada viimaks ometi iseenda saatuse peremeheks, kavandagu "maailma suunajad" siis mida tahes. Need "suunajad" polegi tegelikult nii kõikvõimsad kui arvatakse. Nende plaanid purunevad kildudeks, kui meil õnnestub äratada igas eestlases selline igieestilik omadus nagu eesti jonn ja suunata see "suunajate" plaanide vastu. Seni on see omadus suunatud pahatihti rahvuskaaslaste vastu, ent kui meil õnnestuks see suunata eestluse tõeliste vaenlaste vastu, siis oleks viimastel vesi ahjus.

Vaata Tõnu ja meenuta - Tallinnas asub tänav nimega Tööstuse, sellega ristub tänav nimega Erika. Nende 2 tänava ristumise kohal asub see mis oli kunagi maailma kuulus tehas ARSENAL. Seal toodeti kuni "nõuka aja" lõpuni laskemoona ning remonditi Balti Merelaevastiku relvastust - raketi seadeldised, kahurid kuulipildujad jne.

Kui "nõuka aeg" läbi sai LASI Eesti riik selle tehase sisuliselt tükkidena laiali tassida. Kõik "struktuuride" seltsimehed müüsid maha metalli mis oli jäänud ning ka paljud tööpingid mis seal olid. Hetkel on see "putka" sisuliselt kasutuskõlbmatu ning kui Kalamaja pargi vastas olev tehas "renoveeritakse" "töö ja puhkekompleksiks koos mõnede elupindadega" siis on järjekord Arsenali käes.

Ürita ütelda vähemalt ÜKS adekvaatne põhjus miks Eesti Kaitsemin ei oleks võinud panna sellele tehasele kaitse peale ning (taas)alustada seal padrunite ja maa-õhk tüüpi kergete õhutõrje rakettide tootmist - mis seal sisuliselt oli toimunud juba nii aastakest paarkümmend. Üks minu kooli kaaslane elas seal samas teisel pool Arsenali müüri ning 1980 (nati sinna tänna) sai tal korduvalt külas käidud (peaks ehk mainima, et tegu oli äärmiselt armsa tütarlapsega kellega sai koos õpitud ). Eriti õhtusel ja öisel ajal oli ilusti nähe kuidas autodele laaditi rakettide "patareisi" (selline sõrestik kuhu oli paigutatud mingi x-arv rakette) ning mis siis vurasid sadama suunas.

Olles 1989-99 Toompeal õnnestus mul korduvalt diskusioone mida selle Arsenaliga teha. Mõned pakkusid seal tootmise uuesti alustamist kuid teatud mõjuvõimsad poliitikaud leidsid, et see "ärritaks meie idanaabrit ja meie läänenaabrid (eriti iisrael) ei mõistaks meid ning pealegi kui meie seal tootmist EI ALUSTA siis lubavad meie "lääneliitlased" meid aidata ODAVA relvastusega. Ma vist ei pea meelde tuletama ODAVA kauba mõistet siin eks ?

Ma ei väida, et seal tootmise taasalustamine oleks olnud lihtne või odav kuid riik oleks saanud tootmise mis oleks olnud oluline nii riigile kui rahvale. Vahest olen mõtelnud, et peaks hakkama koostama tabelit. Seal paneks ühte tulpa KÕIK need otsused mis on olnud Eesti rahva ja riigi arengu jaoks KAHJULIKUD ja teise tulpa NIMED neist kes selliseid otsuseid aitasid ellu viia ning nende eest võitlesid. Midagi sarnast mida pastor Meri üritas teha ...........................

Excubitoris kirjutas: "Vahest olen mõtelnud, et peaks hakkama koostama tabelit. Seal paneks ühte tulpa KÕIK need otsused mis on olnud Eesti rahva ja riigi arengu jaoks KAHJULIKUD ja teise tulpa NIMED neist kes selliseid otsuseid aitasid ellu viia ning nende eest võitlesid."

Väga hea mõte!
Toetan.
Sellistest tegelastest tuleks koostada andmebaas ja asuda selle sisu võimalikult laialt levitama.
Meie eeliseks pastor Mere ees on see, et temal polnud interneti-sugust võimsat teabelevitusvahendit kuskilt võtta, meil aga juba on.

Muide, relvatehase-näitega seoses tuli mulle selline mõte: vahest ongi Valgevene tümitamise üheks põhjuseks selle riigi tõhus relvatööstus? Oma relvatööstus muudab Valgevene selliseks riigiks, keda paljakäsi juba ei püüa. Kahtlen, kas Euroopas leidub just palju riike, kes julgeks mõeldagi Valgevenele kallale tungimisest. (Teine oluline põhjus on muidugi see, et maailma suurfirmad ei pääse kuidagi Valgevene turule laiutama.)

Lisaks õhutõrjesuurtükkidele on meil hädasti tarvis maa-õhk raketisüsteeme ja eriti stingeri tüüpi õlalt lastavaid kergeid ja kaasaskantavaid rakette. Afganistaani sõjale tõidki pöörde just Stingerid, millega lasti alla mitusada vene hävitajat, helikopterit ja transpordilennukit. Ei olnud kohta, kus nad ennast julgelt oleks tundnud, mägedesse ei julgenud nad enam üldse minna - nad ei olnud enam õhuruumis peremehed. Sellisid riistapuid meil aga pole.
Tallinn peab olema viimane kants, mida tuleb lõpuni kaitsta ja see peab olema raudses õhutõrje kaitsehaardes.

Selles just oligi Arsenali jutu idee...

Ei tasu unustada sedagi, et hukkunute hulgas oli sõjaväelasi vaid ca 50.

Varsti möödub neist pommitamistest 65 aastat. Tallinn polnud ka ainus linn, mida niimoodi lihtsalt pommitamise pärast pommitati. Näiteks Rakverest käis pommirahe üle siis, kui sakslased juba lahkunud olid. 20 inimest hukkus - ehk umbes samasugune protsent elanikkonnast nagu Tallinnaski 9.03.44.

Hea oleks, kui kogutaks ühte kõik 1944. aasta tsiviilohvrite arvud. Ühe asula piires võib see arv ju väike tunduda, aga kui kõik kokku liita...

ERL kutsub kõiki ja eeskätt oma liikmeid 9. märtsi Tallinna pommitamise mälestusüritustele ja kontserdile Niguliste kirikusse. Eeskätt olete teretulnud Harjumäe veerele, et kell veerand kaheksa, mil hakkavad kõigi Tallinna kirikute kellad lööma, süüdata küünlad vene terrorirünnakutes hukkunute mälestuseks.

ERL juhatus